Ma loen ja kuulan ja loen ja kuulan ning tekib tunne, et tahan ise ka blogi kirjutada. Mulle laulab 4 non blondes ja laulab mulle lugu " what's up". Tekib jälle tunne, et tahan juba sellega alustada, A!!Viimasel ajal tunnen pidevalt, et mul on koolistress kuid samal ajal valdab mind hullult hea tunne, et mind ümbritsevad nii armsad ja ägedad inimesed. Siiamaani imestan kuidas kõik on nii läinud nagu ta praegu on. Nii nagu mu vanaema kord ütles- " Ma hakkasin inimeseks " tunnen ka mina praegu. Mu mittesallivus ja kui nii võib öelda ka , et viha on asendunud sallivuse ja meeldivusega ja ma armastan seda. Ja see kõik tänu ühele ehmatavale kuid samas toredale üllatusele.

Aga üks asi on siiski mida ma kohe üldse praegusel ajal ei salli. Nonii, käes on mai lõpp mis tähendab sealjuures ka ühe järjekordse kooliaasta lõppu. Viimasel ajal tunnen iga päev vastikut viha kooli vastu kuid samas mõtlen, et seda viha peaksin tundma ma hoopis enda vastu, sest mina olen see, kes jätab alati kõik asjad viimasele hetkele ja ma ei salli seda. Ma küll mõtlen alati , et homsest hakkan õppima,aga seda ei juhtu vist iial. Järgmine aasta peaks siiski korralikumaks hakkama, sest ees ootab viimane aasta. Ma ei taha selle peale üldse mõelda, eriti just sellepärast, et ma ei taha harjuda mõttega, et ma ei saa enam istuda igal argipäeval koos oma väga armsa klassiga ühes klassiruumis ja nii öelda õppida, ma ei taha harjuda sellega, et ma ei kuule iga päev enam neid lolle nalju ja, et ma ei näe neid enam nii nagu vanasti. Ja muidugi ei taha ma ka sellepärast järgmise aasta peale mõelda, et siis ootab ees mind muusikateooria ikka päris tähtis eksam....ei taha!

Kuid siiski ei suuda ma enam kooli peale mõelda, sest mind on terve see nädal vallanud tunne, et ma tahaks lihtsalt sõpradega maha istuda ja korraldada üks korralik pralle !

Jälle tuli meelde Rootsi reis ja Laura vastus küsimusele, et millesse tema usub...Laura:" i believe in alcohol".

Ja ma tahaks niiväga tänada Sind, Annika...ilma Sinuta poleks ma kolmapäeval 2 km. ära jooksnud ilma, et ma korragi kõnniks, ilma Sinuta poleks ma üle elanud möödunud nädalat, ilma Sinuta ei oleks kõik nii nagu praegu on, ilma Sinuta ei läheks ma igal vabal hetkel bmajja 320 klassi lihtsalt selleks, et laulda paar laulu ja sellega oma tuju tõsta, üleüldse ilma Sinuta lihtsalt ei saakski midagi olla...musirull:)

tunne on hea

Ma mõtlesin,et kirjutaks hullult ägeda reede puhul blogi.

Tegelikult ma vist üldse ei taha kahetseda oma mõtet mis mul üks päev lihtsalt kogematta igavusest pähe torkas: " Annika,teeme midagi, saame kokku kellegagi keda pole ammu näinud". Olgugi,et saime kokku inimestega,keda mina polnud kunagi näinud ja Annika pikka aega. Aga see oli ammu, lausa juba üle nädal aja tagasi...aga reede oli reedel.

Veetsime kvaliteet aega, kuulasime head muusikat ja nautisime head seltskonda ja nii õhtu ja öö ja hommikuni välja oli otseloomulikult suuuuurepärane!

Tore on avastada endajaoks jälle elu mis on väärt, et seda nautida! Elu on nii kuradima ilus, missiis,et seda mõtet üritab rikkuda alati kõik tegemata koolitööd või eksamid või arvestused või mis iganes.

Ja ma lõpuks olen jõudnud järeldusele, et ma ei viitsi enam muretseda mineviku pärast ja tahan elada lihtsalt päev korraga ja näha mis aeg toob.

Aitäh Sulle A :)

Ja Sulle ka.

I understand feeling as small and as insignificant as humanly possible. And how it can actually ache in places you didn't know you had inside you. And it doesn't matter how many new haircuts you get, or gyms you join, or how many glasses of chardonnay you drink with your girlfriends... you still go to bed every night going over every detail and wonder what you did wrong or how you could have misunderstood. And how in the hell for that brief moment you could think that you were that happy. And sometimes you can even convince yourself that he'll see the light and show up at your door. And after all that, however long all that may be, you'll go somewhere new. And you'll meet people who make you feel worthwhile again. And little pieces of your soul will finally come back. And all that fuzzy stuff, those years of your life that you wasted, that will eventually begin to fade.

aga nii ju ongi.

Nii toredad on siuksed ideed, et läheks ja teeks midagi, saaks kokku kellegagi keda pole ammu näinud. Ja nii viibki tee toredate inimeste seltskonda koos toreda inimesega.

elu on ilus!