Nostalgitsen ja see ei meeldi mulle. See ei meeldi mulle, sest see tekitab alati minus sihukese imeliku tunde. See tunne ei ole halb ega hea vaid ma ise ka ei tea missugune. Tegelikult ma peaks ju õnnelik olema , et mul on nii tohutult lahe seltskond lemmikuid, kes on mulle nii head sõbrad:) Aga ma lihtsalt olen vist liialt kannatamatu , et oodata järgmise korrani...kuid siiski on hea teada, et ma pole ainus.
Ma arvasin , et see on kohati nii tore, et ma haigeks jäin. See tegelikult oligi tore, kuna ma sõitsin koju , nautisin kodus olemist , mida ma ju tegelikult üldse tihti teha ei saa. Aga nii imelik kui see ka poleks tuleb mul kodus olles kooli järele mingisugune pisike igatsus. Ma tõesti loodan , et see on süümepiinadest, sest mulle tegelikult üldse ei meeldi kool. Nii palju kui neid kordi ka poleks , mõtlen ma alati Taavi kaisus olles, et mind ei huvita miski muu , ei huvita, sest see tunne on liiga fantastiline, aga reaalsusesse tagasi tulles pean kahjuks siiski taas kurvastama.Vahel on siiani tunne, et elan suves...kool algas vist liiga kiiresti.I'm just tired of doing the same old shit everyday. Nagu ma juba oma eelnevates postitustes olen kirjutanud, siis rikub minu koolielu just see sama ühikas kõige kõige enam. See on minu jaoks juba vastik , ma ei jõua ära oodata, mil ma sealt ükskord tulema saan. Ma mäletan , kui minu vanem ja targem õde lausus veel keskas käies ja lõpuklassis , kui mina veel ühikast vaimustuses olin , et " Küll tuleb aeg, kui Sina ka enam siin ei taha elada" , ma küll ei uskunud seda tookord, kuid nüüd oojaa ,kuidas usun.
Tegelikult ma ei taha seda kõike üldse nii palju siin vihata ja jätta endast siin selle postitusega nõmeda puberteediku muljet, aga nii lihtsalt on.
byee guys.