1.advent

Ma küll ei mäleta missugused on olnud minu eelnevad advendid läinud aastatel , kuid tänane ma arvan ,et jääb mulle meelde.

Täna mõistsin, et tõde on siiski jep ... kõige valusam. Ja ma loodan ,et see hetkeline tunne läheb üsna pea üle. Ma tunnen kuidas tahaks suuta teha üht asja mida ma tegelikult ei suuda. Kohutav kui nõrk ma vaimselt ikka olen.

Minus on siiski veel rõõmu ka...natuke peab alati seda ju olema. Aga mind häirib mõte, et ma ei tunne rõõmu enam/hetkel selle üle mille üle tavaliselt. Aga siiski rõõm peitub jõuludes ja minu 18ndas sünnipäevas , mis on lausa umbes 4 nädala pärast.

Ahjaa, ma veetsin praktiliselt terve nädalavahetuse J.Paku festivalil. See oli isegi peaaegu tore, sest seal oli naljakas. Veendusin ,et soomlased on ikka tohutult , mis tegi mulle millegipärast nalja:D

Mu jutt ei jookse noh...

öö vastu lolli esmaspäeva

Hei! Long time no see kas pole? Aga viimasel ajal pole tõesti olnud nii suurt blogi kirjutamise igatsust.

Pahaihti tekib see tunne, et " just nüüd on õige hetk kirjutada blogi" just siis, kui tuju on veidi kehv, aga mulle ei meeldi see...

Noh tegelikult on mul alati pühapäeva õhtuti halb tuju, sest ma kohe üldse ei salli esmaspäevi!!!!!Mis saaks olla hullem , kui uue koolinädala algus, oeh! Ma juba praegu tunnen puudust nädalavahetuse tundest. Alles ma mäletan oli see hetk pimedas toas, lemmikul voodil vedeledes koos kõige armsamaga, kui ma sain öelda" nii hea on mõelda, et praegu on alles reede". Ja kui palju nüüd sellest alles on? Kahjuks kõigest mõned tunnid ja siis peab seadma sammud taas rongi peale ja uuesti kooli. Ja taaskord tuleb hakata mõtlema ,et mitu ööd küll on magada, et oleks uuesti reede.

Tunnen siiani ninas seda suurepärast hõngu ja igatsen,

SEE YOU SOON!