Mõni päev lihtsalt juhtub selliseid asju , millest oled mõelnud või siis äkki õigem oleks öelda unistanud . Minul juhtus, mina nautisin seda nagu kõige õnnelikumat päeva sel suvel ja eks ta oli ka .
Ma teesklen naeratust, hoian tagasi pisaraid , kuni üks hetk see kõik välja tuleb . Ma ei kahetse , kuid olen ise loll , et lasen juhtuda asjadel , mis hiljem muidugi haiget teevad , kuna olen õrna hingega , kellel on liialt suured lootused .
Ma tõesti lootsin , aga ma ei tea miks .. .see kõik oli minu jaoks , kui tõeline , aga siiski mitte .
Seda , mis oli enne ... pisarad .
Ma ei tunne viha ega midagi halba, sest tean , et see on mu enda süü ja ma ei suudaks iial öelda "ei " ja seda ainult temale.
ainus , mis hetkel soovin on unustada , aga seda ei saa .
