Siin ma nüüd olen , tagasi jälle kodus , kus viimasel ajal tunnen ennast väga üksildaselt . Äike , mis väljas lööb tekitab minus veidi hirmu , aga siiski ma ei taha oma eelviimast seltsilist , arvutit , välja lülitada . Ma ei hooli praegu isegi pimedusest , minu suurimast hirmust , mis valitseb üle korteri.
Ma ei suuda mõnele isegi öelda seda, mis vaja , sest kardan , kardan , et pean loobuma .
Ma kuulen kõrvaltoas hääli , kuigi mõtlen , et seal ei tohiks kedagi olla . Ma valgustan tuba ja hüüan " Lotta " ja seal ta on , mu viimane seltsiline . See äike iseloomustab ehk mu viimaseaja läbielamisi . Koguaeg toimub miski , toimus , mis on koguaeg peas kinni või siis südames, ma ei tea ... ehk aeg näitab .
Ma tunnen , kuidas pea mulle vastu surub ja valu tekitab , kuid ma ei soovi seda . Siiski keerlevad mu peas edasi veel mõtted , mõtted , mis mind kurvastavad ja mõtted , et kus Sa oled või , et kus Sa olid, kui oli õige aeg ?
Ma tean või siis kardan , et see kõik on vastus ei , aga siiski on minus veel usku .
Miks ei saa inimesed alati seda, mis neid õnnelikuks teeb ? või miks inimesed üksteisele haiget teevad? mineviku mälestused , see on üks põhjus , mis mind kurvastab või teisiti öeldes isegi vihastab . Kui tunnen ,et tahan üht, siis südamepõhjas tahan siiski tagasi seda teist, miks ? seda mina ei tea, ta käskis mul minna edasi , jah , aga ju siis pole mulle see nii kerge , kui temale . Miks on mõni inimene nii hoolimatu ? Miks ta teeb nii , kui teab , et see teeb haiget ? Ma tean , et sellist juttu kuulates Sa siiski mõtleksid südamest, mitte mujalt nagu seda arvavad enamus .
Miks ma sellest räägin , seda ma ei tea ka , sest tegelikult kusagilt ma arvasin, et seda enam pole , aga see tuleb alati tagasi ! Vihkan , et alustasin ja vihkan, et lõppes 4 .
Kuigi tunnen seda head ja ootan !
Sõber, Sa ei jäta meid , sest Sa oled alati meiega ja me ei luba Sul mitte kuhugile ära minna !
Elu on ilus ja seda väärivad kõik :)
B.
