Ma istun ja mõtlen ... mõtlen , kas Sina usud ?
Mu eneseusk on viimaselajal mulle abiks , ma saan hoida kinni lootustest , mis mu tuju paremaks teevad olenematta asjast , mis mind ees ootab .
Ma vihkan , et iga pisike asi , isegi väikseim sõnake , mingi liigutus , koht ... ükskõik mis , ikka on see sama . Ma ei tea , miks ma ikka veel sellest siia koguaeg kirjutan , aga see piinab mind, see mõte ... ma arvan , et se lakkab piinamast alles väga pika aja pärast .
Ma tahaksin olla inimene , kes ei tunne kurbust , üksindust ja ei igavust , sest see tahab mind viimasel ajal hulluks ajada , aga õnneks ma tean , ma pole ainus .
Sõnad, need karjuvad mu peale . Ta mittekunagi ei lase endale selgeks teha , et see polnud eesmärgiga haiget teha . Sa võid ju arvata , et ma ei hooli , kuid hoolin .
vist loobun , enam ei mõtle ... loota ju võib .
(oodates tagasi seda võrratut aega , millega varsti saab teha algust ... loodetavasti.)
B.
No comments:
Post a Comment