Hetk tagasi tabas mind küll nostalgia. Lugesin ühe inimese vanu blogisi ja ma hakkasin mõtlema, et kas ma tõesti kunagi olin siis nii palju teistsugusem kui praegu? Kas ma tõesti olin siis palju niiöelda lahedam inimene? Nende lugemine muutis mind taaskord natukene kurvemaks, sest viimasel ajal on kõik ju nii tore olnud. Ma arvasin , et ma ei igatse seda enam , aga et see nüüd juhtus on ainult minu enda süü. Mind vahel ikka väga tõmbab nende asjade poole. Aga pmst. pole teda enam mitte kuskil. Ma ei tea temast enam mitte kui midagi, aga ehk see ongi hea? Ma ise ju soovisin seda algul nii väga. Olen koguaeg mõelnud, et ei taha jääda kahetsema enda tegusi, sest ma tean, et ainult mina ei teinud kõike valesti, et see nii pidi minema. Aga samas ei tea, mis oleks, kui ma poleks nii palju igatsenud tol ajal? Ja miks kurat see üldse halb oli siis?

See kõik mis praegu toimub tundub naljakas. Mul on kuidagi väga palju aega muude mõtete jaoks. Aga mind nii häirib see, et ma ei oska viiulit mängida enam. Homme pean ma sõitma koju, sest algab vaheaeg. Ma veidi kardan seda, sest kodus on kõik teisiti kui siin. Ja mind häirib see mõte ja vana tunne, kui hea sinna varem minna oli ja kui väga ma seda ootasin. Nüüd pean leppima, et enam see nii ei saa olema ja ma peangi selle kõik ära unutstama( ma olen juba poolel teen, juhhuu).

Tegelikult on ju kõik hästi , väljaarvatud järsud tujumuutused, mida viimasel ajal esineb tegelikult väga harva.

SEST ESMASPÄEVAL ON LAURA SÜNNIPÄEV JA 18!!!!