Olles jälle kell 100 öösel üleval tunnen nüüd kuidas vajan just selle sama inimese lähedust. Tunne see on jube tühine ja hirmul millegi ei tea mille ees. Üle pika aja valatud pisarad. Pisarad mille tekitas miski,mis pole tegelikult päris. Tegelikult ju kohati on ka. Siinkohal tahan mainida kuidas ma oma perekonda armastan! Jah mu elus on tõesti inimesi keda TÕESTI armastan ju nii vähe ja pluss veel paar looma. Ja inimesed, teate, kui pole inimest kellele muresid kurta ja halada siis just Su armas kodukoer on alati suuur sõber. Peaks siinkohal tänama oma armsat Lottat! Ei inimesed, ärge pidage mingi järjekordseks idioodiks kes koguaeg oma koerale halab ja ainult talle oma saladusi usaldab. Tegelikult võibolla olekski parem , sest loomad ju ei saa rääkida..oo really...? Ei tegelikult ma pole mingisugune (jällema ütlen selle sõna) idioot kes ei suuda ühtki inimest usaldada. Mina arvan , et igal inimesel on vaja vähemat üht inimest keda usaldada, sest usaldus on ju siin maailmas nii tähtis...on siis või? On.
Mõeldes tagasi filmile mis mind täna suurde masendusse viis. Miks ei või igal inimesel olla võrdsed võimalused elamiseks? Miks peab üks põdema haigust mis võtab temalt ta elu kui samal ajal teine saab tema kõrval rahulikult edasi elama. See kõik on nii kohutavalt ebaaus.Selliseid filme vaadates tunnen , et tahaksin olla imetegijast arst kes ravib kõik inimesed terveks. Vahel nagu praegu ma tunnen, et mõtlen liiga palju lollusi.
Head öööööööööööööd!
No comments:
Post a Comment